|
14. veebruar 2008
Alustuseks head sõbrapäeva kõigile! :) Ja seejärel otsa kohe vabandused, et blogi nii unarusse jäetud sai - nüüd oleme eetris tagasi!
Mis siis Tiim Apelsin vahepeal teinud on? Natuke võistelnud, natuke puhanud, mootoriremondi, jõulud ja aastavahetuse üle elanud ning lõpuks uueks hooajaks valmis. Juhhei! 2008. aasta esimeseks stardiks saab vanale puuviljale 16. veebruari Koeru rahvaralli. Korralikust talvest on asi küll kaugel, aga tühja sellest - vaffa saab igal juhul olema. Eks võistluse järel muljetame, seniks aga värskem pilt legendaarsest tsitruselisest: siin on Kroomsangadega Apelsin.
12. juuni 2007
Täpselt aasta tagasi käisime oma mossega esmakordselt Leedus ajakirjanike rallil. Kutse osalemiseks saabus ka tänavu ning otsus sündis kiiresti - mis seal ikka pikalt mõelda, lähme!
Päev enne reisi algust tabas kontrollreidiks garaazi jõudnud mossetajaid aga väiksemat sorti paanika, sest pukseerimiskolmnurga üks kinnituspolt oli teadmata suunas kadunud. Kuna tundidepikkune detektiivitöö tulemust ei andnud ning kell juba hiliseid õhtutunde näitas, oli meeleolu üsna nullis. Kiire telefonikõne tuttavale töömehele andis siiski lootust enne hommikut uus polt saada... Ja meil vedas! Sõber Argo käest saime südaööl värskelt treipingist tulnud poldi koos kõige vajaminevaga ning mosseguru Tauno Aarma laenas meile varuks ka teise jubina. Suur, suur tänu mõlemale!
Neljapäeva ennelõunal ajasime siis bussi garaazi ette, haakisime sellele mosse sappa, toppisime salongi kotid, varurattad ja ühe täiesti kasutuskõlbliku mehaaniku ning veeresime Tallinnast välja. Reis sujus üllatavalt probleemivabalt, vaid Riia ringtee jube asfalt teenis portsu värvikamaid omadussõnu. Leedu piirivalvuril läksid mosset nähes esmalt silmad imestusest suureks ning seejärel nägu naerule. "Misasi see veel on?" kõlas tõelise huviga esitatud küsimus. Väike kahepoolne dialoog ja selgitustöö ning tunnustav noogutus vormis mehelt. "Oojaaa." Kusjuures tagasiteel tekitas mosse samapalju elevust ka Läti piiril...
Sõit jätkus sujuvalt kuni Kaunaseni, kus pisikesse harutänavasse peidetud hotelli leidmine parasjagu peavalu tekitas. Jätsime bussi ja sel hetkel juba omal jõul liikuva mosse korraks seisma ning tutvusime ümbruskonnaga. KÕMM!!! Mosse enam käima ei läinud. Ei piuksugi. Veerand tundi tööd pimedal tupiktänaval, asjatundlikuks kaasaelajaks üks kohalik rallifänn, ning Apelsin võttis elu sisse. Ühe taksojuhi abiga leidsime ka majaderägastikku osavalt ära peidetud hotelli üles ning võisime selle päeva viimaks ometi lõppenuks lugeda.
Reede hommik tervitas meid suurepärase ilmaga: pilvitu taevas, tuulevaikus ja circa 30 kraadi sooja. Suurepärane kliima rannas logelemiseks, mitte nii hea valik jahutuseta plekkpurgis kihutamiseks... Aga ei hullu.
Ralli võistluskeskus ja start olid ka tänavu Eoltase autokeskuses. Mulluse kombe kohaselt saime terve kotitäie erinevaid reklaamkleebiseid, mis tuli mosse niigi eelnevalt kirjule kasukale ära mahutada. Mingi ime läbi (ja kääride tuntaval kaasabil) see ka õnnestus. Järgnes pikk leedukeelne pressikonverents - tänavu polnud Eesti, Läti ja Poola ekipaazide jaoks isegi mitte ingliskeelset võistlusjuhendit! - ning esimene auto liikus stardivärava alt minema. Meie stardinumbriks oli 12, Elmar Otsa ja Sander Grüni kastimosse kandis numbrit 13 ning Toomas Vabamäe ja Tarmo Riisenbergi Citroën C2 numbrit 24.
Esimene võistluspäev koosnes viiest kiiruskatsest, kolm neist Kacergine ringrajal ning kaks sealsamas kõrval kardirajal. Kacergine lisakatsed olid tõeliselt pöörased: korraga tuli läbida kolm ringi ehk 10 kilomeetrit ülisuurte tõusude-langustega ringrajal, seda kõike tavalises puurita tänavasõiduautos. Kusjuures rajale mindi algul 2- ja hiljem juba 1-minutiliste vahedega, mis tähendas, et meie autos oli kaardilugeja ülesandeks taganttulevaid rakette jälgida. Sest olid ju mossed pandud startima Subaru Imprezade vahel...
Ja läks! Kaks korda kümme kilomeetrit Kacerginel, mossel kõik osutid sassis, mahlad keemas ja piduripedaal pehme ning piloodil kiivri alt auru tõusmas. Õnneks on kardirajal keerutamise järel väike paus, mis võimaldab mõlemale veidi turgutust anda. Värsket vedelikku piloodile, törts vett jahutuseks mosse kütusepumbale ning uuesti rajale. Viuhh! Säuhh! Imprezasid lendab karjakaupa mööda, kuid meestega on juba enne kokku lepitud, et tõmbame neid nähes paremasse teeserva - see teeb kõigil elu lihtsamaks.
Ainult üks lühike katse on avapäevast järel. Aeg on AKP-sse siseneda... KÕMM!!! Auto ei lähe jälle käima. Moositame ja meelitame teist, töötleme akuklemme ja juhtmeid, laseme vanakesele turgutuseks eetrit - ei midagi. Kohalik kaameramees on vupsti! kohal ning jäädvustab mosse surmaagooniat piinliku täpsusega tulevastele põlvedele. Surr, surr, kolaki, nätaki! Ikka vaikus. Lõpuks astuvad kõik eestlased üksmeelselt jonniva mosse vastu välja ning tubli maratonijooksuga lükatakse auto tagurpidi käima. Jõuame täpselt viimase võistleja sabas AKP-sse...
Rohkem kui neli minutit ajatrahvi on kõik lootused normaalsele tulemusele kustutanud, kuid me ei anna alla. Naaseme Eoltasesse, ostame igaks juhuks uue aku ja klemmid ning teeme kiirremondi. No muidugi - üks uus klemm läheb juba kerge kinnikeeramisega pooleks, hetk hiljem saab sama saatuse osaliseks ka hommikul ostetud kruvikeeraja. *****! Proovikäivitus... Mosse töötab nagu paugupill.
Rallikaravani ööbimiskohaks on väike Raudondvarise asula Šialuiai ja Panevezyse vahel. Õhtu on imekena, laud suitsukana ja õlle all lookas ning rahval tuju hea. Paar julgemat topitakse õhupalli ning saadetakse teadmata suunas teele. Üks leedukast kaasvõistleja küsib luba mosse rooli istuda, teised takseerivad imelooma niisama siit ja sealt. Pika päeva lõpuks esitab kena mitmehäälse unelaulu lähedalasuva jõekalda konnadekoor.
Teine võistluspäev. Ilm on juba hommikul tapvalt palav, kuid teeme siiski ühe jalgsitiiru esimesel lisakatsel ning koostame lihtsa kiiruslegendi. Eelmise päeva äpardus on kukutanud meid üsna rivi lõppu, kuid mõni stardib meistki tagapool. Avakatse asfaldil sujub hästi, järgmine lisakatse hipodroomikruusal on aga tõeliselt mõnus. Kümnekonnast inimesest koosnev publik elab toimuvale innukalt kaasa ning lehvitab mossele nagu pöörane.
Ka kaks järgmist katset on mõnusad, Panevezyses aga ootab ees meie ekipaazi hirmuunenägu - kolm tõeliselt vastikut kurikakeerutamist. Kaardilugeja on juba võistluse eel piloodile pealuusse tagunud, et kui ei tea täpselt, kuhu sõita, siis võta hoog maha ja kuula juhendamist, mitte ära kihuta silmad ruutus esimese ettejuhtuva koonuse poole minema. Aga miks? Sest katse vale läbimist karistatakse väga kopsaka ajatrahviga. Ja pidev näägutamine mõjub - läbime kõik kolm katset puhtalt ning suudame mulluseid eksimusi vältida.
Kokku viis katset Panevezyse linnas ning liigume tagasi Raudondvarise poole. Viieteistkümnes lisakatse läheb hästi, järgmisel aga unustab piloot korraks õpetatu, paneb kõrvad lukku ning saatuslik viga ehk kurikast valelt poolt möödumine on ohtlikult lähedal. Vaid kaardilugeja hüsteeriline karjumine: "Paremalt! Paremalt!! PAREMALT!!!!" paneb piloodi lõpuks kurssi muutma ning suudame ka selle katse puhtalt läbida. Kaks viimast katset mööduvad vahejuhtumiteta ning jõuamegi finišisse. Leedu ajakirjanike ralli on selleks korraks lõppenud.
PS! Lõpetuseks suur aitäh: Argo, Tauno, mehaanik Rando ning kaasvõistlejad Toomas, Tarmo, Elmar, Sander & Gäng.
-Pille-
10. veebruar 2007
Pikka aega kestnud pakaseilmad lubasid seda, et ka Koeru rallil valitseb külm ilm. Ja nii ka läks, sest juba reedeõhtusel mandaadi-tehnilise rodeol hakkas temperatuur kahtlaselt alla vajuma. Järgmisel varahommikul aga oli põhi käes - hetked enne Vaole jõudmist näitas kraadiklaas 26 miinuskraadi :/ No ei hullu, vast elame üle...
Öö Vaol talvitunud Apelsin ei tahtnud aga mingi hinna eest sellise külmaga võistlema hakata. "Hullud olete või!?" Paar korda lubas, korraks läks isegi käima, kuid eluvaimu sisse ei võtnud. Mõned meetrid nööriga teise auto sabas aga veensid mahlapulgaks külmanud puuvilja niipalju, et ta otsustas siiski tööle hakata. Tubli!
Üks väike sõiduring ning seejärel parklasse sooja teki (või kahe) alla. Isegi mosse sisetermomeeter hakkas tasahilju plusskraadide poole roomama. Ja uskuge või mitte: stardi ajaks oli temperatuur väljas tõusnud "meeldiva" 18 miinuskraadini. Tunnistan ausalt, et nii külma ilmaga pole küll mitte kordagi varem võistelnud.
Teed olid ootuspäraselt sigalibedad. Iga vähegi hooletum liigutus võinuks sõidu lõpetada, kuid imekombel suutsime suuremaid prohmakaid vältida. Vaid üks kord tuli suurem näpukas, mille aga kiire tagurdusmanööver päästis. Päeva naelaks oli muidugi "poolsalajane" kontrollpunkt, kus veidi hoolimatult legendi järginud võistlejad valusalt eksisid. Meie seda viga ei teinud ning lõpetasime päeva ainsagi tahvisekundita.
Kokkuvõttes tõi Koeru "pimeralli" meile mosseliiga arvestuse igati tubli 8. koha (29 võistleja seast). Apelsini käigukast kippus küll päeva jooksul aina rohkem streikima, kuid üldiselt käitus mosse väga tublilt. Tuleb tunnistada - võistlus oli mõnus. Ja hirmus külm. PS! Mõned pildid ka.
-Pille-
6. veebruar 2007
Saaremaal ML Autoservice'is igatalvisel värskenduskuuril käinud Apelsin on kodus tagasi. Teenitud puhkus on nüüd läbi ning aeg Koeru ralliks valmistuda. Reedel mandaat ja laupäeval starti!
-Pille-
17. jaanuar 2007
Tänavu juba 30. sünnipäeva tähistav Apelsin ei kavatse ka algaval hooajal rajalt kõrvale jääda - pensionipõlvele nii noored mossed küll ei mõtle :) Et uuteks võistlusteks aga valmis olla, tuli taas kord võtta ette teekond Saaremaale ML Autoservice'i spasse.
Ettevalmistused tehtud, vedukauto olemas ja Apelsin kolmnurgaga kindlalt sabas; nii sai teisipäeva ennelõunal alustatud teed Virtsu suunas. Kuni Laagri ülesõiduni, kus tuli pikalt-pikalt tõkkepuu taga oodata... raudteeautot. Sel hetkel aga ei osanud me veel arvata, kui oluliseks need kaotatud minutid kujunevad.
Jätkasime teed (siinkohal "tänud" liinibussijuhile, kes meid teelt välja rammida üritas) ning jõudsime sadamasse... umbes kolm minutit liiga hilja. Kusjuures järgmise praamini oli aega kaks tundi.
Mis siis ikka, eks ootame. Tunnike hiljem aga lükati teiselegi praamile hääled sisse ning reis võis jätkuda. Koomilise vahepala andis autode pealelaadija, kes kahte piletit nähes meile imestunult otsa vaatama jäi. "Mosse on ka meiega." Üllatunud pilk Apelsini suunas. "Ahsoo." Kusjuures hetk varem oli mees astunud üle autosid liitva jäiga ühenduslüli...
Laevasõit läks kiiresti, kõrge laine praami suurt ei kõigutanud. Ilm hakkas juba selgeks muutuma ning edasine tee Kuressaarde (mööda kahest kiirust mõõtvast politseipatrullist) sujus mõnusalt. Ja õhtuhämaruses jõudiski Apelsin spasse.
-Pille-
4. november 2006
Vähe. Mida on vähe? Rahvarallisid. Sel hooajal oli kalendris vaid kaks võistlust, veebruaris toimunud Koeru ralli ja novembri alguses peetud Koolisügis, ning mõlemad viidi läbi lumistes oludes. Ei ühtegi suvist võistlust. Kahju, et nii läks, kuid vähemalt kahelgi korral sai legendi kätte.
Kuna võistlusi napib, siis võis arvata, et Koolisügisel on palju startijaid. Ja nii ka läks: kirjas oli üle 130 paari, rajale otsustas minna 114, neist koguni 30 mossedel. Stardinumbrid mossesid ei soosinud (kõik olid rivi lõpus), kuid selline pisiasi tõsist mossetajat ei häiri.
Mis aga meid häiris oli Apelsini arusaamatu jonnituju. Alguses tegi mosse küll viisaka näo pähe, kuid päeva lõpuni see loomulikult ei kestnud. Mis nüüd siis lahti on, Apelsin? Lõunamaa puuviljad lumes ei veere? Seda me veel vaatame.
1. katse - Männiku. Mosse hüppas poolkülmunud mäest laskumisel nagu tantstõbine konn, kuid suurt auku õnnestus siiski vältida. Tõusu taha jäänud shikaani laiusest puudus ülevaade ja hoog sai liialt maha võetud, ent üldjoontes läks kõik hästi.
2. katse - Jaanimäe. Vana tuttav koht, hea rada ja mõnus pikk kihutamine. Noh... trampliinijärgne kurv läks vähe pikaks ja sai tugevamalt valli riivatud, kuid õnneks jäid kõik rattad ikka vastu maad. Sama ei saa öelda aga 3. katse - Laitse - kohta. Soe päike (ja enne raja läbinud sadakond autot) olid tee päris püdelaks muutnud. Paar vägevat matsu ja hüpet, tõsine oht kinni jääda... Igati õige, et katse teine läbimine ära jäeti.
Mis muidugi veel palju segadust tekitas: Laitse katse eel ei olnud AKP-d ning ajagraafik oli selles lõigus totaalselt puus. Järgmisesse, Vasalemma AKP-sse polnud lootustki õigeaegselt jõuda ning asi tuli kuidagi lahendada. Lõpuks saadi kohtunikelt otsus, et sellel lõigul hilinemist ei arvestata. Asjatuid (ja ebaõiglasi) trahve oleks muidu kolinal tulnud.
4. katse - Vasalemma. Kiilasjää ja krossist jäänud betoonplokid tegid katse nii ohtlikuks, et see otsustati ära jätta. Õige valik, kuigi katse lõpuosa (kardirada) võinuks siiski lühendatud versioonina toimuda. 5. katse - vana hea Käesalu - oli samuti megalibe. Nii mõnigi ei saanud finišiboksi piirides pidama... ja kiirust polnud ollagi. 6. katse - Tabasalu. Kohati juba väljasulanud asfalt ning loomulikult augud. ühesõnaga: nagu alati :)
Lühikese vaheaja järel kordus sama karussell uuesti. Mosse oli nüüdseks juba väga pahur ning nõus töötama ainult nii, nagu ise heaks arvas. Männiku katse stardikurvis suri mootor lihtsalt välja. Kristjan üritas olukorda päästa, ent Apelsin asus ootamatult vasturünnakule: vali kräunatus ning "elluärganud" mosse maandus hüppega liivahunniku otsas. õnneks sellest olukorrast midagi hullemat ei sündinud.
Parasjagu maadlemist ülesõidul ning 8. katse, Jaanimäe. Hetkeks veidi rahunenud Apelsin käitus viisakamalt ning seekord tõkkeid ületama ei hakanud, kuid maantesõidul oli jonn jälle tagasi. Lühike peatus Laitses ja Vasalemmas ning taas Käesallu. Rada oli nüüd veelgi libedam ja kasti mahtumisega tekkisid tõsised probleemid, kuid imekombel õnnestus kurikate vahele jääda.
Pikaksveninud päev tähendas seda, et pikk metsane ülesõit Tabasallu sujus juba poolpimedas. Slaalom hiigelsuurte lompide ja teel jalutanud metssigade vahel (notsud ei teinud mossest väljagi) oli omaette elamus. Ralli viimase katse aeg tuli oluliselt halvem kui päeval tehtu, ent koht mitme numbri võrra parem. Go figure.
Halbade teeolude ja jonnaka mosse tõttu omajagu katsumuseks kujunenud ralli läks kokkuvõttes hästi ning tulemuski polnud halbade killast - 11. koht omas klassis (kusjuures lõpetas 28 mosset). Aga Apelsin saab järgmiseks korraliku peapesu. Ju on teine lihtsalt liiga ära hellitatud...
-Pille-
24. september 2006
Ei ole me kusagile kadunud :) Hetkel on lihtsalt käsil väheke rahulikum periood võistluskalendris ning Apelsin veedab oma soojas mõnusas garaazis teenitud puhkust. Vao sprindilt saadud "vigastused" on ravitud ning mosse ootab rajale pääsemist. Millal see juhtub? Varsti :)
-Pille-
19. august 2006
Kui tavaliselt on sprindid nimele vastavalt lühikesed võistlused, siis Vao 1+1 üritus oli meeldiv erand: kaks katset läbiti mõlemad kolmel korral, seega kokku kuue pika katse jagu kihutamist. Väga, väga mõnus! Tulevikus uuesti?
Enne võistlust sai Apelsin veel väikese tuuningu osaliseks. Esmalt leidis endale (jälle!) uue koha tulekustuti - nüüd asub teine tagaistme ees põrandal. Rohkem seda tähtsat pudelit küll ümber kolima ei hakka, muidu on auto varsti kruvijälgedest auklik nagu sõelapõhi. Ja teine "tuuning"? Kaks ehtsat vanakooli mossepatja! Lapitehnikas kunstnahast ja punase taustariidega... Super!
Vao sprindi päevaks lubas ilmateade esmalt paduvihma ja äikesetormi, kuid tegelikult oli päike väljas ja sooja rohkemgi kui vaja. Seepärast oli eriti raske kohustuslike pikkade käiste/pükstega starti minna - isegi meeletus koguses tarbitud veest lõpuks kasu enam ei olnud ning päeva krooniks minul kerge kuumarabandus kirjas :( Aga sõitmist see ei seganud. Ning Vao sprindil sai tõesti mõnuga sõita.
Esmalt rajaga tutvumine: kolonnis teineteise järel, mina roolis ja Kristjan kõrval (ükshaaval lihtsalt poleks jõudnud läbi sõita). Siis väike paus ja starti. Esimese katse algus sai võetud rahulikult, isegi liiga rahulikult, kuniks ees oli trampliin. "Niipidi väga ei viska," arvas Kristjan enne starti. Gaas põhja ja... uuuff! Aiiieee! Tümaki! Boing, boing, boing... Ilusa õhulennu teinud Apelsin sai rattad korralikult maha alles järgmises kurvis. "Tuleb vist järgmises voorus vähe rahulikumalt võtta..."
Ervita katse oli pikem ning jala läbi käimata, seepärast polnud ka kõik kurvid alguses hästi meeles. Mahapööre, aita sisse ja aidast välja, läbi siloaugu, üle ristmiku, heinapall... Katse lõpuks oli mosses kuum nagu saunas, kuid autol vähemalt kõik tükid küljes. No problemo! Hah, ikka peab olema väike problemo... Tagasi servisesse, piloodivahetus - ja Apelsin keeldus uuesti käima minemast. Täielik vaikus eetris. Lükates saime mosse siiski tööle, kuid vea põhjus jäi siis veel saladuseks.
Kristjan jõudis omade seikluste järel ka edukalt rajalt tagasi ning sukeldusime Apelsini kapoti alla. Ja viga sai selgeks - massijuhe oli katki. "Nonii..." Ju see minu esimene vägev õhulend selle lõhkus. Veidi tööd tangide, haamri ja teibiga ning mosse oli uuesti valmis startima, kuigi käivitamisprobleemid jätkusid vahelduva eduga terve päeva.
Järgmistes voorudes sõitsin minagi julgemalt (trampliinil fotograafide pettumuseks siiski hoogu maha võttes) ning ajad paranesid märgatavalt. Kristjan ja Apelsin olid samuti hoos ning tunnid möödusid kiiresti. Viimasteks sõitudeks oli rada aga kohati üsna aukus ning ühe matsu järel lõi mossel vana viga taas välja - pöörded hakkasid kõikuma ning vaid täisgaasil töötas mootor normaalselt. Õnneks rohkem starti minna vaja ei olnud.
Kokkuvõttes võib päeva kordaläinuks lugeda. Ehkki Apelsin on vana ja vahel ka veidi kiuslik, pidas ta kogu raske võistluse (kokku 12 katset!) auga vastu. Ja mis siis, et ta ei ole kõige kiirem? Sõidumõnu loeb ka midagi. Ning mossega kindlasti igav ei hakka.
-Pille-
30. juuni 2006
Võistlus juba ammu möödas, aga kommentaare ikka pole? Siiani sõnatu? Heh, seda mitte, aga puhkus nõudis oma osa...Nüüd siis takkajärgi meenutusi niipalju, kui kirja panna oskan.
Varahommikune praamisõit Hiiumale kulges sujuvalt, meri oli sile ja taevas pilvitu. Kuna arvata oli, et ilm kuumaks läheb, siis olime ettenägelikult oma päevinäinud, kuid siiani truult teeniva rohelise varikatuse kaasa haaranud. Ning vaja teda läks: päevapeale tahtis päike ära tappa. Mosse tundis end varjus mõnusalt ja nii mõnigi kaasvõistleja käis katuse all jahutus otsimas. PS! Kelle grillvorstid need lauale ununesid?
Stardi ajaks oli ilm juba päris kuum, stardikohas aga autot kusagile varju panna polnud. Ning arvata võib, mis mosses juhtus - siseõhu temperatuur ronis 50 kanti! Pane siia juurde kohustuslikud pikad püksid ja pikad varrukad, kiiver, sõidukindad ja kinnised aknad, ning kujuta ise ette, mis tunne oli rajale pääsemist oodata...
Aga rajale me lõpuks saime. Tee oli huvitav: algus Käina tänavatel, lõpp aga kardirajal. Ehkki teoorias pidanuks kogu sõit asfaldil kulgema, siis tegelikkuses oli linnaosas maas väga palju kive (kuullaagrid anyone?) ning päevapeale andis libedusele oma osa ka üks eriti tõrvane mahapööre. Meie pehmel mossel olid kõige krooniks kardiraja kitsastes kurvides rattad totaalselt viltu all ning nagu kommentaarid kõlasid: "ükskord sa ta katusele keerad." Nujah...
Võistlus ise kulges mõnusalt, saatjaks suvepäevi veetva mosserahva lõbus melu. Kahjuks ka seekord ühtegi teist naist mossel stardis polnud, nii olimegi Kristiniga (tema Civicul) kahekesi naisteklassis. Lõpuks jäi tema 2:1 võitudega peale, kuid vähemalt ühel korral oli Apelsin kiirem. Lohutus seegi :)
Kristjanil, minul ja Apelsinil polnud võimalik mosseliiga suvepäevadele jääda (töökohustused ootasid), seepärast siirdusime võistluse järel mandrile tagasi. Aga nagu kuulda oli, siis jätkus rahval veel pidu kauaks...
-Pille-
5. juuni 2006
Kuidas me siis mossega Leetu sattusime? Ja miks? Ning mida kõike selle kolme pöörase päeva jooksul juhtus? No kohe saate teada :)
Mõni aeg tagasi tehti meile ettepanek osaleda Leedus traditsioonilisel ajakirjanike rallil. Eestlased on sellel üritusel varemgi käinud, kuid seni vaid lääne tehnikal, meil aga oli kindel plaan mossega minna. Apelsin ideest kohe siiski vaimustusse ei sattunud ning hakkas iseloomu näitama. Võistluseelsed päevad kulusid garaazis, kui üritasime tuvastada, miks näiliselt täiesti korras auto lihtsalt ei tööta. Veel neljapäeva hommikul mõned tunnid enne reisi algust polnud selge, kas mosse üldse korda saab. Sai.
Bussile hääled sisse, mosse kolmnurga otsa ja minema. Pärnus liitus meiega veel teinegi mossepaar, Elmar Ots ja Mati Rumessen tuttava valge kastikaga. Kõik sujus ladusalt hetkeni, mil keset Läti metsa murdus kastikal üks pukseerimisaas küljest. No ei hullu, sõidab omal jõul esimese asulani ja vast leiame ikka koha, kus aasa tagasi keevitada saab... Oh shit. Ei sõida. Mosse käigukast oli täiesti pilbasteks ning pukseerimiseks tuli ka kardaan alt võtta.
Loobumisplaane siiski veel ei tehtud ning kastikas nööri otsas veeresime esimese asustatud punktini, milleks oli tilluke Iecava. "Stopp! Töökoda paremal!" Ehkki kell näitas juba hiliseid õhtutunde ja ametlik tööaeg oli ammu läbi, õnnestus mehed nõusse saada ning mosse aeti keevitusse. Muid juppe siiski kusagilt võtta polnud ning kastika võimalused starti jõuda näisid minimaalsed. Ühiselt sõideti siiski edasi ning veidi pärast kella kolme öösel olime Kaunases.
Järgmine hommik. Äratus kell seitse, kiire söök ja sõit võistluspaika, mis asus Eoltase autokeskuses. Ning uskuge või mitte, kuid ime sündis: kastimosse sai endale uue käigukasti ja kardaani ning jõudiski õigel ajal starti! Mis teeb loo veel märkimisväärsemaks on see, et Leedus on mosse tõeline haruldus. Võiks ju arvata, et endises nõukariigis on selliseid autosid nagu kirpe koera seljas, kuid tegelikult õnnestus kolme päeva jooksul peale meie neljarattaliste näha ainult ühte mosset. ühte! Seda poleks küll oodanud.
Arusaadavalt tekitasid eestlaste mossed võistluspaigas tohutut elevust - sellist tähelepanu ei ole Apelsin küll kordagi varem pälvinud. Telemehed, fotograafid, kaasvõistlejad, kohtunikud ja publik: mitte kedagi ei jätnud mossed külmaks. Autosid pildistati alt, pealt ja seest, kaameramehi siblis ümber nagu putukaid ning iga väikseimgi tegevus mosse ümber jäädvustati saja erineva nurga alt. Apelsini ego sai küll hoobilt taevasse upitatud...
Legendi nägemine tõi mosse aga mürtsuga maapeale tagasi. Kaks esimest katset olid mõlemad 15 kilomeetrit pikad! Asukohaks endine lennuväli, praegune tankodroom. Õnneks sõideti kolmest viiekilomeetrisest ringist koosnev katse alustuseks kolonnis läbi, nii saime kähku kiiruslegendi kirjutada.
Starti ja minema! Korraga oli rajal vähemalt neli-viis autot, seega tuli silmad lahti hoida kiiremate möödalaskmiseks. Hiigelsuure tagatiivaga vana Golf läks oma manöövriga liiga hasarti, sai külje ette ning pidi ennast otse meie ees peaaegu katusele keerama - ekipaazil kaitseks peas ainult oranzid ehitajakiivrid... Õnn oli seekord nendega. Apelsinile ülipikad sirged ja risti-rästi betoonplaadid väga ei meeldinud, kuid rada sai kenasti läbitud ning stoppjoongi (nii lõppesid kõik katsed) puhtalt võetud.
Hetk pausi ja sama tsirkus uuesti. 30 kilomeetrit katseid seljataga ning seejärel vaheaeg Kaunases. Kolmas katse oli omamoodi äärmus - ainult 150 meetrit ja kolm kurikat bensiinijaamas. Neljas katse oli hulk poognaid Marijampole kaubamaja parklas, saatjaks live kommentaar ja palju publikut. Ning meil väike arusaamatus pöördega, mis lõppes katse vale läbimisega. No juhtub. Grupipildistamine sponsorsärkides, seejärel uuesti minema.
Kaks katset metsas ning saabumine Druskininkaisse. Pika võistluspäeva lõpetas õhtuhämaruses toimunud dragrace (jah, ka see oli lisakatse!), milleks suleti üks linna peatänav. Tohutult publikut, põlevad tõrvikud, vali muusika - ja kaks mosset kõrvuti rajal. Võiks ju arvata, et tuleb tigude võiduajamine, kuid rahvas oli sillas! Ning väikse vahemärkusena, et Apelsin võitis selle paari ;)
Järgmist päeva iseloomustasid pööraselt kiired ülesõidud: keskmised 66 ja 70 km/h, esimesse mahtus ka fooridega asula ja teise teetööd. Aga trahvi me ei saanud. Alustuseks lihtsam katse, seejärel kihutamine metsateel, mille keskosas oli tohutu asfaldimuhk. Apelsin sai sellise paugu karterikaitse pihta, et kõva metall oli haljas, kuid õnneks töötas kõik veatult edasi. Poolakatel aga nii hästi ei läinud, nende tillukese Fiati tee sinna muhku lõppeski.
Megapikk ülesõit, mille kompenseeris mõnus kruusane asfaldikatse. Peaaegu kaks ja pool kilomeetrit pika kihutamise jooksul ei liikunud Apelsin vist kordagi päris otse edasi :) Jälle maratonülesõit, kaks korduvkatset ning tagasi linna, kus finiš juba käeulatuses.
Võistlusautod kogunesid nüüd jalakäijate promenaadile, et valmistuda viimaseks katseks. Mossed olid pidevalt tähelepanu keskmes ning kohalikud viinaninad leidsid uue põhjuse, milleks võtta: "mosse auks!" Ja klõmm sealsamas otse pudelist.
Ka see katse oli paarissõit, asfaldikihutamine ümber vana kiriku. Algul ühel rajal ja kohe kordusstart teisel rajal, vastane koguaeg silmanurgast paistmas. Teise stardi ajal lendas kaardilamp Kristjanile gaasipedaali alla, kuid õnneks jäi juhe sigaretisüütajasse ning vaene lamp kiirendas nagu raketi ahtrisse saanud pall tagaistmele.
Ja nii me finišis olimegi. Kui enne ralli starti käisid palju mossesid rõõmsa ja samas veidi kaastundliku pilguga vaatamas: "nii tore, et siia tulite aga kaugele te küll ei jõua", siis võistluse lõppedes olid näod hoopis teised, siiralt imestunud ja lugupidavad: "mossed on tublid!" Tõesti, Apelsin ja kastikas näitasid kaugetele lõunanaabritele, et hulle eestlasi ja mossesid ei maksa alahinnata - tänapäeval on kõik võimalik.
Kokkuvõttes võib üritusega väga rahule jääda. Ralli oli pikk (üle 400 km, millest ca 44 km lisakatseid) ja raske, kuid äärmiselt lõbus. Apelsin oli Eesti paaridest parim, kastimosse jäi teiseks ning katkestama pidid kahjuks Toomas Vabamäe ja Tarmo Riisenberg (Nissan Micra). Väikse galerii üritusest leiad siit, hiljem muid linke ka.
Kas järgmisel aastal uuesti Leetu?
-Pille-
28. mai 2006
Saue sprint pidi esialgu toimuma juba... no täpselt enam ei mäletagi millal, kuid halvad kevadilmad lükkasid võistluse maikuu lõppu. Esialgu ähvardas ilmateade ka uue päeva vihmaga rikkuda, kuid lõpuks kujunes üritusest meeldivalt päikseline - seda igas mõttes.
Varahommik vaikses Saue linnas ei andnud veel ühtegi märki sellest, mis keskpäeval toimuma hakkab. Käisime mandaadist ja tehnilisest läbi, seejärel kohvipaus ning rajaga tutvuma. Kohe starditelgi järel laiutas keset teed pirakas lomp. "Ei tea kas seal mõni suurem auk ka on?" Kristjan sooritas oma jalanõusid ohvriks tuues kiire kontrollkäigu. "Paistab, et ei ole."
See-eest oli rajal piisavalt haina varitsevaid äärekive, omajagu kitsaid šikaane, mõned "lamavad politseinikud" ning üks lohk, mis hiljem läbimisel osutus muhuks - kusagil mujal ei hüpanud auto nii nagu seal. Raja algus ja lõpp olid tänavatel, keskosa kulges angaaride vahel. ühesõnaga - mõnus :) Kuidas siis läks? Väike muljetamine avavooru sõidust:
Lõpuks on stardiaeg käes.
Viis, neli, kolm, kaks, üks, kojamehed tööle ja minema. Lombis tõesti suuri auke pole, see-eest on järgnev kurv mõnusalt libe. Väike hüpe, kiirendus ja pööre kõige kiiremale lõigule. Pedaal põhja, siis - KRÄÄÄTS! Äsja remonditud pidurid jäid enne võistlust proovimata... Võtavad väga hästi, nagu töö käigus selgub.
Hooga puude vahele, veel üks lomp ja tagasipööre. Varsti on ees hea lai tee, siis aga täpsust nõudev pööre väravast sisse. Angaaride-vaheline asfalt on kohati vanadusest mummuline nagu munakivitee ning mosse otsib lainetel meeleheitlikult suunda. Tsahh-tsahh ümber maja, veel üks hüpekas, poognaga ümber tünni ja suund majanurga peale.
Siis on ees kurikuulus lohk. TÜMAKI! Uups... See küll meeldiv polnud. Ruttu angaaride vahelt minema ning tänavale tagasi. Pikk sirge on šikaane täis pikitud nagu miiniväli, tünnide vahelt pole lõppu nähagi. Uhh! Salong on käsi täis, kuid takistusriba saab edukalt läbitud. Veel üks hoogsam kiirendus, järsk tagasipööre finiši suunas ning läbi ta ongi.
Punane mosseliiga fliis on seljas läbimärg.
-Pille-
22. mai 2006
No tore... Hakkasime garaazis eelmise võistluse kleepse autolt maha võtma. Kõik sujus probleemideta hetkeni, mil jõudsime hiljuti vahetatud ja värvitud tagatiibadeni. "Pagan!" Kleeps tuli koos värviga maha. Halja metallini. Fantastiline... "Tänud" remondimeestele "kvaliteetse" töö eest.
-Pille-
30. aprill 2006
Motorex sujus Apelsinil edukalt - kohapeal seista pole just eriti keeruline - kuid seda rohkem kasvas igatsus taas rajale pääseda. Vahe eelmise võistlusega venis erinevatel põhjustel pikaks, lumigi jõudis vahepeal ära sulada ning kogu mossetiim oli ootamisest väsinud. Kuni lõpuks oli käes järgmine sprint. Ja veel milline üritus - kihutamine Võru linna tänavatel!
Varajane äratus, hommikusöök hotellirestoranis koos bussitäie soomlastega ("Onko se Historic-luokan auto?") ja sõit kesklinna service-parki. Ning päeva alustuseks kohe pöörane kogus kleepsutuuningut: 16 erinevat mosseliiga ja võistluse enda kleepsu! Vähemalt sobisid enamus hästi Apelsini värvigammaga...
Tehnilisest läbi, kaart kätte ja rajaga tutvuma. "Huh, kurvid on palju kitsamaks tehtud kui mullu." Jalgsi liikumise ajaks polnud kõik suured põhupallid ja veetünnid veel paigas, kuid hiljem autoga rada läbi sõites sai selgeks, kui vähe ruumi kohati manööverdamiseks on. Ja asfalt paiguti liivane ka...
Mis siis ikka - starti! Esmalt piloot, seejärel kaardilugeja. Algus sujus hästi, siis tuli aga liiva tõttu väike valearvestus pidurdusel ning mehine kokkupõrge põhupalliga, mis paraja hüppe tegi. "Arrggh!!!" Käik sisse, tagurdus ja uuesti minema. Ülejäänud rada sujus viperusteta, kuid selle vooru aeg oli rikutud.
Teine ja kolmas voor õnnestusid mõlemal suht-koht normaalselt ning isegi "Sõpruse Auk" ei suutnud ennast Apelsinile piisavalt ligitõmbavaks teha. Publikule (keda oli raja ääres tõesti palju) muidugi pettumus, kuid võistlejatele kergendus. Kõigil nii hästi ei läinud, ent tegijatel ikka juhtub.
Kokkuvõttes oli mõnus päev. Kõva tuule tõttu hirmus tolmune (hammaste all siiani ragiseb), kuid mõnus. Tänud taas korraldajatele, kaasvõistlejatele ja publikule!
-Pille-
16. aprill 2006
Ah et näitustel käivad ainult uued autod? Ehei, ka vanemad neljarattalised tahavad ennast aeg-ajalt rahvale vaatamiseks välja panna. Ja ega Apelsingi pole erand - on teine küll tõsine rahvasportlane, kuid samas natuke edev ka... Seega mossega Motorexile!
Aga egas näitusele niisama minda - enne tuleb ikka ilusalongis käia. Sai siis Apelsingi põhjaliku kevadhoolduse ja klantsimise osaliseks. Töö käigus avastasime muuhulgas uue ning vägagi tõhusa vahendi rooste eemaldamiseks kroomitud detailidelt (vihje: leitud köögikapist).
Paar tundi vaeva, vahepeal tasuta vabaõhuetendus stiilis "Mehhiko seebiseriaal Eesti moodi" naabergaraazi rahvalt ning talvega väheke mossi läinud Apelsin nägi hoopis värskem välja. Tahate tulemust näha? Palun. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna :)
Apelsini võib Motorexil leida Autolehe organiseeritud Nõukogude Eesti autode väljapaneku boksist Lauluväljakult. Tere tulemast!
-Pille-
25. veebruar 2006
Hooaja esimene ralli oli seljataga ning käes oli aeg sprinti proovida. Aga palun! Kaius toimunud Hobikad Service Lumekarika teisel etapil tulid starti nii Apelsini piloot kui kaardilugeja. Mõlemad rajal? Loomulikult, vahel tahab ka kõrvalistuja ise rooli väänata, kuid rallil saaks sellise tembu eest piloodilt vastu näppe...
Niisiis - sprint. Juba varahommikul sai tavaliselt sapakaid võõrustavat rada läbi jalutades selgeks, et õhukese lumekihi all varitseb puhas jää. Kuna kasutada võis vaid tavarehvi, siis oli oodata, et nalja hakkab saama. Ja tõesti sai.
Allakirjutanu (kes viimati istus mosse roolis mitu kuud tagasi) suutis juba esimeses kurvis mosse risti lasta. Väheke susserdamist, uuesti edasi - ja kaks kurvi hiljem jälle spinn. "Uhh, üsna libe on..." Edasi sai juba ettevaatlikumalt liigeldud ning suuremate lollusteta finišijoon ületatud. Pisut hiljem startinud Kristjan kui ekipaazi vanem ja kogenum osapool kaardilugeja tempe ei korranud ning teenis oluliselt parema aja.
Teises voorus läbisid mõlemad raja puhtalt, kolmandas aga nakkas spinni-viirus seda hoogsamalt: Kristjanil üks, Pillel kaks viga. No mis teha - kes proovib, sellel ka juhtub. Vähemalt õnnestus plussilmaga raskeks muutunud lumevallides istumist vältida.
See-eest näitasid vallidele tuld ja tõrva sapakate arvestuses võistlejad, kes tegid vaieldamatult päeva efektseimat sõitu. Erinevalt teistest naastuvabu rehve kasutavad "terasherilased" ründasid lumekuhilaid siit ja sealt, otsides vallidest tuge ning kiirus oli tõeliselt fantastiline. Veelgi värvikamaks muutus rajal nähtu siis, kui käes oli ühisstardi aeg. Alt ära! Siitpoolt soovitus: kel vähegi võimalik, mingu esimesel võimalusel Kaiusse sapakate sõitu vaatama. See on tõeline elamus.
-Pille-
19. veebruar 2006
2006. aasta esimeseks võistluseks sai meile rahvaralli Koeru Talv ehk Sojuz-06. Veel päev varem akuklemmi murdumisega meelt avaldanud Apelsin oli lõpuks ometi täis tahtmist rajale pääseda ning palju väiksemas hasardis ei olnud ka ekipaaz ise.
Laupäeva hommik. Lumine Vao küla. Legend käes, mõned minutid paberitega tutvumiseks ja juba oligi aeg stardivärava alt minema lennata. Ning päeva alustuseks kohe täpsuslõik - seekord aga nii lühike, et pabistamiseks aega ei jäänudki. Teine katse karjääris joonise järgi sõites sujus enam-vähem, kolmandal katsel aga sai juba korraldajate poolt antud kiiruslegendi kasutada. Jeee! Täitsa sobis meile.
Neljas katse - taas kiiruslegend. Jeee... aiiii!!! Ups... Ei sobinud enam. Vahemaad olid märgitud vähe teisiti kui meil kombeks (mitte legendiviga, vaid lihtsalt erinev stiil) ning tee lõppes ootamatult vara otsa. Tulime suure lennuga üle trampliini - "taga ruumi küll" - ja siis - "JUBA PÖÖRE?!!" Järgnenud efektse spinniga sai isegi mosse katus lumiseks ning vaid mingi ime läbi jäi aia ja puude tugevus seekord proovimata.
Viies katse Väinjärve jääl oli megalibe ning finišieelne majake tõmbas enda poole kui magnetiga, kuid püsisime siiski enam-vähem kursil. Tagasi Vaole, väike vaheaeg, kiire hooldus autole ja meeskonnale ning uuesti rajale.
Kuues lisakatse ja kokkupuude Eestimaa kodustatud faunaga. Veidi enne finišit, kui piloodil parem jalg gaasipedaalil sirge, jalutas mosse teele unine mustvalge kass. Suur oli loomakese imestus, kui Apelsin temavalitud magamiskohta millekski ei pidanud ja möirates aina lähenes. Soliidne kaslaste esindaja tegi äärmiselt solvunud näo ning otsustas areenilt lahkuda - algul paremale, kuid pikema mõtlemise järel vasakule. Ja väärikalt aeglaselt, nagu ühele härrale kohane. Ka Apelsin võttis veidi tempot maha ning ühise kiiruste sobitamise järel pääsesid puutumatult nii kiisu kui mosse.
Järgmine katse sujus edukalt, kaheksandal aga tuli päeva teine spinn. Seekord ühtegi posti õnneks lähedal polnud ning kiire vigade paranduse järel olime taas teel. Mõned kurvid edasi ja ees oli üks efektsemaid kohti kogu rallil - sõit läbi maja. Ei, mitte meie näpukas ja plaaniväline kohalike külastus, vaid osake kiiruskatsest. Vägev!
Üheksandana oli ees juba vana tuttav külmunud vesi Väinjärvel, kümnes katse aga lõpetas päeva. Heh... Ega kaks kolmandata jää - veel üks spinn. Vasak neli ümber aianurga ja aiieee!!! Selg ees teeservast alla. Hetkeks juba silmadega autolükkajaid otsides sai siiski ka omal jõul väljasaamist proovitud ning tundus, et see võib õnnestuda. Teise nõksuga ronis esiratastega teele jäänud Apelsin kallakust üles ning olime pääsenud. Huh... Viimasel katsel mõned kurvid enne lõppu katkestada olnuks erakordselt tobe.
Ülejäänud teekond ralli finišisse sujus viperusteta ning hooaja esimene võistlus oli edukalt läbitud. Sündmusi oli rohkelt, nalja sai palju ja kokkuvõttes võisime päeva ning tulemusega (klassi kümnendad) igati rahule jääda. Suured tänud korraldajatele, kaasvõistlejatele ja publikule!
-Pille-
14. veebruar 2006
Enne kui Saaremaale jõuame, väheke taustainfot... Eelmise hooaja viimasel võistlusel, Otepää teedel toimunud lumisel talirallil otsustas Apelsin ootamatult auruveduriks hakata - jahutusvedelikku ja vett kulus rohkem, kui katsete vahel peale kallata jõudsime. Aurupilv oli võimas, soojendus olematu, mootori temperatuurid kõrgel... Mis mureks?
Katkestama me siiski ei hakanud, pidev esmaabi ja ettevaatlik sõit tõid mosse edukalt lõpuni. Selge aga oli, et enne järgmist võistlust tuleb põhjalik ravikuur läbida ja pikast hooajast taastuda ning seepärast sai Apelsin tuusiku Saaremaale ML Autoservice'i spasse.
Õnneks osutusid mossepensionäri vaevad kardetust väiksemaks: mootor ei olnud õhtal, vaid lihtsalt rasketest sõitudest väheke väsinud. Põhjalik ülevaatus, paar vereülekannet (ehk värsked õlid) ja mõned pisioperatsioonid ning vanake hakkas uuesti jumet võtma.
Sõbrapäeval oli aeg Apelsin spast koju tuua. Enne mandrile naasmist sai ka jääpeal paar kiiremat ringi tehtud ning vanake ei tundnud end Subaru ja teiste nooremate seltskonnas sugugi halvasti. Kuna mossele aga Saaremaa meeldib, siis otsustas ta vana kombe kohaselt teha kõik, et mitte praamile jõuda - seekord lasti siis tagarehv lössi. Järjekordne "nipp" teda siiski ei päästnud ning kiire remondi järel olime õigeaegselt sadamas.
Edasine teekond kulges probleemideta, õhtupimeduses olime lumises Tallinnas tagasi ning Apelsin jälle koduses garaazis. Nüüd jäi vaid Koeru rallit oodata...
-Pille-
25. jaanuar 2006
Millest siis kõik üldse alguse sai? Vastus on lihtne - Saabist. Huh? Jah, Saabist, millega Kristjan ja mina (Pille) rahvarallidel ja autoorienteerumistel võistlesime. Tavaelus igapäevaautona kasutuses olnud vana "rootslane" hakkas lihtsalt väsima ning aeg oli talle asendaja leida. Aga milleks siis kohe mosse? Palun: odav osta ja pidada, lõbus sõita ja efektne vaadata - mis veel tahta :)
Mõeldud-tehtud - mossejaht alaku! Aga hoolimata sellest, et aastal 2001 oli mossesid Eestimaal veel küll, polnud selle õige leidmine põrmugi lihtne. Nähtud sai igasuguseid imeloomi, roostest puretud ja lääpas, muidu korralikke kuid lõpuniaetud tehnikaga, pööraselt kalleid (sic!) jne. Kuni lõpuks leidsime siitsamast Tallinnast kena erkoranzi IZ 412 IE. Üksainus pilk ja enamat polnud vajagi.
Kuigi väliselt viks ja viisakas, ei olnud ka see 1977. aastal ilmavalgust näinud mosse - teise nimega "Kroomsangadega Apelsin" - ideaalses korras. Suuri vigu me samas ei leidnud ning juba kümme päeva hiljem, 18. augustil olime temaga Paide rahvarallil stardis. Väga kaugele Apelsin oma debüütvõistlusel aga jõudnud, sest enne Aravete kardirajal toimunud neljanda lisakatse starti andis süütepool otsad. Seekord pidime katkestama, kuid algus oli tehtud.
Hoolimata sellest, et parajalt kangekaelne Apelsin ka järgmistel võistlustel sageli oma iseloomu näitas, oli temaga tõeliselt lõbus sõita. Pikka aega olime mossega rajal üsna üksi, kuni 2003. aasta varakevadel toimunud Motorexil sai uut tuult tiibadesse idee teha tagaveolistele mossedele päris oma klass - Moskvich Liiga. Sama aasta 13. aprillil toimunud Tartu rahvarallil olidki esimesed julged stardis, teiste seas ka Kroomsangadega Apelsin. Neli mosset alustas, kolm lõpetas ja Apelsinile sai osaks au olla värske "mosseliiga" kõige esimese etapi võitja.
Edasine on mosseliiga osas juba ajalugu: nelja autoga alustanud seltskond on kasvanud rahva-autospordi osavõtjaterohkeimaks klassiks. Ju oli siis aeg selleks tõeliselt küps. Ka peagi kolmekümneseks saav Apelsin jätkab endiselt võistlemist ning on 2006. aastal taas stardis.
-Pille-
|
TIIM APELSIN
